Nukudele voodiriided ja suusakotid

Meil juhtus nii, et kaehele suurele linale (kaheinimese lina) kulusid minu poolele hõredad augud sisse. Seda tegi siis rinnapiim - ikkagi 3 last saanud siin järjest süüa ju.  Augud ja hõredamad kohad olid täpselt seal kohas, kus lapsed rinnast söönud olid. Kuna muu osa linast oli korras, aga mingit vahe tükki ära lõigates poleks ikkagi meile piisavalt suur lina jäänud siis otsustasin hoopis teha neist lastele ühe inimese linad + nukudele voodiriideid. Aukude  asukohad tingisid, selle, et tavapärase 150cm laiade linade asemel tulid nad mul küll 135 cm laiad. Kuid sellest piisab siiski. Ülejäänud osast linast tegin nuku voodisse lina, tekikoti, padjapüüri ja padja. Kõik ribad ja ülejäägid linast läksid patjade sisse. Saigi mõlema nuku voodi jaoks ilusa voodipesu komplekti. Kunagi sai lastud poisile teha ühel tuttaval kaks fliis tekki (snoopydega) auto sõidu jaoks turvahällile peale panekuks ja niisama vahest kuskil alla panemiseks. Nüüd neil enam kasutust pole. Kuna need aga olid suht suured, siis piisas mulle 1-st tekist, et teha sellest 2 pisemat tekki nukkudele. Heledama komplekti padjapüürile ja tekikotile lisasin ka pitsiribad, mille ämmalt sain. Ilus lihtne pits.



Kuna ämma suurest rullist sai väikse varuga võetud, siis just neid pitsi jääke kasutasingi munade värvimisel, millest eelmises postituses juttu oli. Tekikottidele õmblesin ülemistesse servadesse avad ka. See tegi tekikottide õmlemised keerukamaks, kuid nii saavad lapsed harjutada kuidas paremini tekikotti lläi nende teki ümer saab. Ehk on neil siis juba paremad oskused, kui kunagi nii suured on, et enda tekkidele ka ise tekikotte ümber jaksavad panna.


Vanast korterist leidsin asjade seast mõned kangad, mis on kunagi mu ema omad olnud. Üks kangas oli imelikus mõõdus 300x85 cm. Materjal polnud ka midagi sellist millest midagi lastele väga tahaks teha. Kuna värvilt iseenesest oli rõõmus, siis mõtlesin millegi jaoks ikka ära kasutada. Lund see aasta eriti ei antud ja minu suusad seisid liiga kaua juba esikus ees. Niisama garaaźi või pööningule tolmukoguma ka ei tahtnud neid panna. Nii tuligi mõte kotike ümber õmmelda, et tolmu ja kriimustuste eest kaitsta. Kangast oli aga piisavalt, et ka plikade suuskadel kotid õmmelda. Üleliigseid lukke oli ka ja nii need kiiremas korras tehtud said.

Võided, munad ja mõmmi.

Sellel nädalavahetusel tegin esimest korda ise pähklivõisid. Leidsin FB-st hea lingi (tasty-yammies.com) ja tahtsin kohe järgi proovida. Nagu sealgi blogis on öeldud, siis tasus seda isetegemise vaeva täiesti ära. Suussulavad maiused valmisid. Mina proovisin praegu mandlitest, india pähklitest ja päevalille seemnetest. Juurde lisasin seekord veidi suhhkrut ja imevähe meresoola. Kindlasti proovin kunagi ka meega. Kuna olen magusa sõber, siis tegin suhkruga. Soola lisasin ka mõned terad, sest mulle meeldib kui vahest magusa sees midagi soolast hama alla jääb. Näiteks Lindti śokolaad soolakristalli tükikestega... mmmmm. Pildil on purkides vasakult paremale: mandel, päevalille seemned ja india pähkel. Kuna seal lingil on nii põhjalik õpetus, siis ei hakanud eraldi pilte  igast protsessist tegema. Lihtsalt  ülemisel pildil on pähklid leotatud ja ahjus jua kuivatatud ning päevalille seemned lisaks ka veel röstitud. Alumisel pildil siis valmis kujul. Mina võtsin 5dl mandleid ja samapalju päevalille seemneid algul ja indiapähkelid võtsin 2,5 dl. Minu lemmikuks said india pähkli võie ja mandli võie. Päevalille oma on nagu halvaa. Igal juhul plaanin kindlasti veel teistestki erinevatest pähklitest tulevikus võideid teha. Ja kohe kindlasti proovin ka selle nutella retsepti sealt ära. 



Märtsis tegin veidi teistsuguseid võideid. Nimelt olen juba 2 aastat tellinud Gaia cosmetics lehelt sheavõid ja ka erinevaid külmpressitud õlisid. Sheavõid olen isegi lastele kasutanud kui neil nahk kare või lihtsalt kuiva võitu. Lapsed nimetavad seda seavõiks, sest shea on neil raskem öelda :D. Seekord mõtlesin sheavõid (ja ka kakao võid) saada pehmemaks, et oleks lihtsam kasutada. Seega otsustasin neile õlisid sisse segada. Sulatasin tasakesi vesivannil ja pärast lisasin õli. Kui palju midagi panin enam ei mäletagi. Eks ma vaatasin hobipunkti lehelt juhendite alt ka veidi koguseid, millest lähtuda. Ülemisel pildil on nad veel vedelad - alles valatud. Kõige vasakpoolsem, mis sai esimesena ehtud on jua veidi külmkapis taheneda jõudnud. All siis täiesti tahenenud võided. Vasakult vaadates: Lastele (sheavõi+magusamandliõli), kakaovõi + vaarikaseemneõli + sheavõi, kakaovõi + kameeliaõli).


 

Munade pühad olid ka siin vahepeal.Viimastel aastatel pole mul endal olnud tahtmist väga mune värvida. Mul on õnnestunud sellest ka ära nihverdada. Keedan munad valmis ja panen kõik värvimiseks vajaliku lastele ja mehele valmis. Nemad hakkavad värvima ja mina siis jäädvustan alati seda tegevust fotoaparaadiga samal ajal. Vaja ju Jõuluvanale pilte teha, et ta saaks jõulude aeg kõigile jõulukotti toredad kalendrid pista. Munade värvimine on juba traditsiooniline pilt märtsi või aprilli kuusse. Seekord tahtsin aga minagi katsetada mingit looduslikku värvimise meetodit ja mitte kõige levinumat sibulakoortega värvimist. Enne pühi tuli vastavaid linke FB-s paar tükki kohe. Seekord sai siis ära proovitud (vaata pildilt vasakult paremale): granaatõuna mahl, must tee, safran ja mustikad. Granaatõuna mahl oleks pidanud tulema netiavaruste info kohaselt punane. Võib olla oli asi minu mahlas. Nimelt kuna mahla lõpp oli kergelt käärima läinud, siis see oli ka põhjus see ära proovida, et ei peaks päris kraanist alla valama. Igal juhul tuli selline pruunikas. Kõigile, välja arvatud teega värvitud munale, sidusin pitsi ümber muna värvimise ajaks. Tulemus mustrina jäi kõige paremini näha granaatõunamahlaga värvitud munadel. Teena kasutasin Liptoni yellow lael teed. Kriimud munal tulid siis kui püüdisn muna tee seest pärast kätte saada, et muna kuivama panna. Kõik munad on eelnevalt keedetud. Kõik "värvid" kuumutasin enne läbi tükk aega. Siis lasin toatemperatuurini jahtuda ja alles siis panin munad sisse ning ööseks külmkappi seisma. Ahjaa... törtsu äädikat lisasin ka igasse jahtunud värvi segusse, et värv paremini kinnistuks.
 

Meie laste lasteaias on ka juba osades rühmades liitutud "Kiusamisest vabaks" programmiga. Suurema plika rühmal on juba üle aasta lillad mõmmid. Pisema tüdruku rühm liitus see aasta. Erinevalt suurema plika rühmast oli väiksema omale vaja ise kuidagi nimi juurde panna või midagi muus välja mõelda, mille järgi laps enda oma eristada teiste rühmakaaslaste mõmmidest oskaks. Mina otsustasin proovida oma masinal ära tähtede programmi ning meisterdasin sildi kaela suure slehviga. Kasutasin kodus leiduvaid materjalide juppe, mis mõmmiga sobiksid. Kollane ja lilla sobivad  imehästi.

Kiisu Mimile

Alates sellest kui õmlusmasina ostsin, siis olen õmmelnud väga palju lukkudega dekoratiivpatjade ümbriseid. Pisemad neist 40x40 ja suurimad kott-toolidele 120x130. Koguseliselt tuleb neid juba üle kümne. Alustame siis kassi omast.


Üks kõige tavalisem 50x60 padi, mida viimasel ajal kasutasime ööbima jäävate külaliste tarvis, oli juba vanaks jäänud. Ükskord peale külalise lahkumist ununes see meie tuppa toolile vedelema. Meile ei meeldi kassiga oma voodit jagada ja kui ta aegaajalt püüab meie juurde hiilida, siis ajame ta kohe ära. Kui uks kinni panna, siis nutab ta vahest väga kurvalt ukse taga. Ta on meil selline, kes ikkagi inimese läheduses tahab olla ja talle meeldib meie toas magada (ükskõik kus natukenegi pehmem on - tavaliselt toolil). Kuna voodisse teda ei lasta, siis kasutas ta loomulikult kohe juhust ning hakkas meie voodi kõrval oleval toolil vedeleva padja peal magama. Kuna meie kass ka õues jalutamas käib, siis muutus see ruttu mustaks ja mõnus liiva hunnik oli sellel. Siis tuligi mõte, et lihtsam oleks mingit ümbrist pesta kui pidevalt kassi jaoks patja pessu panna. Kassil on ju parem puhtal magada ja ka mul on ilusam puhast vaadata. Kanga leidsin Abakhanist kaalukangaste alt. Ostetud tükist sain veel ka plikade toa ühele dekoratiivpadjale ümbrise, aga sellest kunagi hiljem. Kassile sobis uus ilusam padi. Sellest ajast kui toolil see padi peal on, pole meie juurde enam trügida püütud. Ja loomulikult nauditakse seal ka päevasel ajal päiksesoojuses magamist.

Sahtlitega mini-kummut

Eelmine kevad käisime sõbrannadega Soomes Ikea reisi. Nii öelda jala mitte autoga. Tore päev oli ja teiste asjadega koos tõin sealt käe otsas ära sahtlitega mini-kummuti. Analoogseid on tegelikult aeg-ajalt müügil ka Bauhofis (reklaam lehtede ja juttude järgi). Aga igakord kui mina Bauhofis olen käinud, siis pole ma neid ülesse leidnud või neid pole olnud.

Tahtsin valgeks värvida ja siis midagi ilusat veel peale teha. Loomulikult unustasin ma pildi teha enne tööle asumist ja Ikea lehelt ma ka hetkel ei leia ülesse (võimalik, et neil otsas ka juba ju). Kasutasin ikka seda lumi valget kookosvärvi, mida mul kodus veel natuke on. Valgeks tehtud, siis otsustasin decoupage- tehnika ära proovida. Eelmine aasta sai millalgi Hansaplandist ostetud ühed ilusad tulpidega salfakad just millegi sellise jaoks. Nüüd need läksid käiku.

Kui ka sellega ühele poole sai, siis tundus kummut ikka veel liiga valge ja tühi. Seega järgmine mõte oli liblikad. Pika netis surfamise peale leidsin sobivate liblikatega salfad kunstitoa lehelt. Mõeldud tehtud. Sellest 1-st salfast on mul pool alles. Seega saab tulevikus veel kuhugi liblikaid panna. Ja kõige lõpuks sai siis kinnitamiseks Tikkurila Kiwa lakiga ka üle lakitud.

Algselt plaanisin unagi seda endale. Kuid siis ikkagi mõtlesin, et kunagi teen endale ka, aga ostan kummuti Bauhofist. Seal sahtlid erinevates suurustes ja sobiks mu vajadustega paremini. Seega said tirtsud selle iluduse endale pisipudinate hoiustamiseks.

Uued tuuled

Blogimisse on ikka meeletult suur auk jäänud. Pole minust suuremat blogijat vist. Aga nokitsenud olen üks jagu. Kudumine ja heegeldamine on jäänud rohkem tahaplaanile ja uued tuuled puhuvad.

Eelmise aasta mai lõpus ostsin endale õmblusmasina  ja olen nüüd tasapisi õmblemist meeldetuletanud. Kusjuures õmblemist olen õppinud ainult koolis käsitöö tunnis ja seda ka viimati seal teinud. Kodus oli küll õmblusmasin tolajal, aga mingi hetk läks see katki ja ema pole seda siiani parandusse viinud. Seega umbes 15 aastat pole ma õmlusmasinat puutunud. Uue masina valimine oli ka omaette kunst, sest valik on väga suur. Tänapäeva masinad teevad ikka elu palju lihtsamaks ja mugavamaks.

Esimese asjana otsustasin tüdrukutele teha öösärgid. See tundus riskivaam kui midagi nässu veidi läheb. Ostsin Burda ja võtsin seal ühe lihtsa pluusi lõike, mis mulle silma hakkas. Pikendasin lõiget veidi ja käevaruatele jätsin kummi õmblemata. Kangad ostsin Kangadzunglist. Tavalised puuvillased. Kumbki tüdruk sai 2 öösärki: ühe mõmmidega ja ühe Hello Kittydega. Jaanipäevaks sain need juba valmis ja nad on neid aktiivselt lasteaias kasutanud (nii pole teistel samasuguseid).

Neist on saanud tirtsude lemmikud. Pildile ei õnnestunud mul neid nendega kuidagi saada. Mitme kuuliste läbirääkimiste tulemusel õnnestus mul lõpuks nad ära rääkida alles nüüd, kui nad mul pikalt tõbistena kodus olid.

Esimene biskviidikas

   Kui poiss 10 kuuseks sai, siis iga kuise traditsioonina oli vaja ju midagi jälle küpsetada. Seekord valisin Toit&Trend mai-juuni numbrist laimi-maasika tordi.

     See oli ühtlasi esimene kord kui biskviitpõhjaga torti tegin. Üldiselt oli tort väga hea. Aga minu meelest jäi mul iskviit liiga tihkeks ja tugevaks. Oleks tahtnud, et oleks õhulisem tulnud.

Tutu

Suurem tirts andis viimasel ajal märku, et tahab väga ka puhevil seelikut, kui kellelgi seljas nägi.Otsustasin, siis ära teha. Googeldasin tutu seelikuid ja leidsin neti täis õpetusi ja ka palju youtube videosid, kuidas teha tutut ilma õmblemata.

Ostsin Kangast ja nööbist 3 värvi tülli:  naturaalvalge, fuksia roosa ja lehe roheline. Kõiki ostsin vist 3 m. Ehk siis 9 m kahe seeliku jaoks kokku. Kummi võtsin ka. Kummi lõikasin parajaks ja õmblesin vööks kokku. Tüllid lõikasin ribadeks. Tülli laius oli 140-150 cm. Algul tegin siis 10 cm laiused ja 140 cm ribad. Roosad ja valged lõikasin pooleks ( u 70 cm ribadeks), aga rohelised 3-ks u 45-50 cm juppideks.Idee oli teha seelikud kui lille õied. Roosa ja valge on kui lille kroonlehed ja rohelised siis lühemad ja peal pool.

Ütleme nii, et nende tegemine võttis rohkem aega kui ma algul arvasin videosid vaadates. Nüüd tagant järele mõeldes ma enam selliseid ei teeks. Vaid õmbleks pigem korralikud. Ribad läksid suht ruttu oma vahel sassi ja sõlme ning seelikud polnudki enam nii ilusad. Kodus niisama ringi trallimiseks käivad kah.





Kui tegemine oli poole peal alles siis jooksti juba nendega ringi. Siin pildil on suurem seeliku valet pidi selga pannud  - rohelised ribad peaks peale poole jääma. Ja pisema plika oma oli veel pooleli ja neile tundus, et väga lahe on seelik hoopis pähe panna.




Ja lõpp tulemus nende onu sünnipäeval. Kusjuures nad tahtsid hirmsasti seelikutega just minna, aga 5 minuti möödudes olid juba seelikud nurka visatud :). Rohkem ongi neid nüüd kodus kantud printsesse mängides.