Kiisu Mimile

Alates sellest kui õmlusmasina ostsin, siis olen õmmelnud väga palju lukkudega dekoratiivpatjade ümbriseid. Pisemad neist 40x40 ja suurimad kott-toolidele 120x130. Koguseliselt tuleb neid juba üle kümne. Alustame siis kassi omast.


Üks kõige tavalisem 50x60 padi, mida viimasel ajal kasutasime ööbima jäävate külaliste tarvis, oli juba vanaks jäänud. Ükskord peale külalise lahkumist ununes see meie tuppa toolile vedelema. Meile ei meeldi kassiga oma voodit jagada ja kui ta aegaajalt püüab meie juurde hiilida, siis ajame ta kohe ära. Kui uks kinni panna, siis nutab ta vahest väga kurvalt ukse taga. Ta on meil selline, kes ikkagi inimese läheduses tahab olla ja talle meeldib meie toas magada (ükskõik kus natukenegi pehmem on - tavaliselt toolil). Kuna voodisse teda ei lasta, siis kasutas ta loomulikult kohe juhust ning hakkas meie voodi kõrval oleval toolil vedeleva padja peal magama. Kuna meie kass ka õues jalutamas käib, siis muutus see ruttu mustaks ja mõnus liiva hunnik oli sellel. Siis tuligi mõte, et lihtsam oleks mingit ümbrist pesta kui pidevalt kassi jaoks patja pessu panna. Kassil on ju parem puhtal magada ja ka mul on ilusam puhast vaadata. Kanga leidsin Abakhanist kaalukangaste alt. Ostetud tükist sain veel ka plikade toa ühele dekoratiivpadjale ümbrise, aga sellest kunagi hiljem. Kassile sobis uus ilusam padi. Sellest ajast kui toolil see padi peal on, pole meie juurde enam trügida püütud. Ja loomulikult nauditakse seal ka päevasel ajal päiksesoojuses magamist.